Alati kui Võrumaal puhub niiske sügistuul, meeldib mulle õue minna ja itsitada, sest siin sisemaal on ikka tuulevaenulikud inimesed, kuigi see tuul on siin ainult ühe korraliku Hiiumaa sügistormi aimdus. Aga seda ma võingi heietama jääda.
Täna meenus üks lugu. Olime Kessuga vist juba kooliplikad, asjatasime oma Rannakülas ja tundsime muret ogalike pärast, kes kõik olid suve lõpus ära surnud. Mere äär oli neid täis ja me otsustasime asja uurima hakata. Teostasime kohe teadusliku lahkamise- 9 ogalikul 10-st oli uss kõhus. Me vist isegi kordasime seda ja saime sama tulemuse. Mäletan seda vaimustust kui kodu poole kõmpisime- kuidas keegi ei ole seda enne meid märganud, meie avastasimegi selle põhjuse, meist saavad kuulsad bioloogid ja meie uurimus avaldatakse kindlasti Eesti Looduses... Kui ma siis õhinal kodustele oma avastust jagasin, vaadati vist pisut altkulmu- seda teavad ju kõik, iga suve lõpus tulevad ogalikel mingisugused ussid kõhtu ja kõik kohad on neid laipu täis.
Vahel on mul siiamaani tunne, et ma saan igasugustest põnevatest asjadest kõige viimasena teada aga ma vaimustun ikka sama õhinaga. Ongi olemas selline asi nagu pabersavi.
Ja ühel päeval ostan endale jahi...
No comments:
Post a Comment